Teadlased on tõestanud, et DNAd saab ümber salvestada sõnade ja sageduste abil                    

Loo autorid: Grazyna Fosar and Franz Bludorf
Tõlkinud: Joonas Orav raamatust "Vernetzte Intelligenz"
allikas: www.alkeemia.ee

Inimese DNA on kui bioloogiline internet ja mitmeti isegi võimsam kui tõeline. Venelaste poolt läbi viidud teaduslikud uuringud seletavad otseselt või kaudselt selliseid nähtusi nagu selgeltnägemine, intuitsioon, iseeneslik ja kaugravi, eneseravi, jaatamistehnikad, inimmeele mõju ilmastikule ja paljut muudki.
Lisaks on leitud tõendeid uue ravitüübi kohta, mille kohaselt saab DNA-d mõjutada ja ümber järjestada sõnade ja sageduste abil, sealjuures ühtegi geeni välja lõikamata ja asendamata.

Kõigest 10% meie DNA-st kasutatakse proteiinide loomiseks. Just nimelt selle DNA osa uurimisest ja rühmitamisest huvituvadki kõik lääne teadlased. Ülejäänud 90% peetakse „parasiitjärjestuseks". Vene teadlased aga olid kindlad, et loodus ei olnud oma loomingus rumal, ning ühendasid keele- ja geeniteaduse, eesmärgiga uurida seda ülejäänud 90% „parasiitjärjestusest". Nende saadud tulemused, leiud ja järeldused on lihtsalt revolutsioonilised.

Tehtud järelduste põhjal pole meie DNA mitte ainult vastutav meie kehaehituse eest, vaid mängib rolli ka andmesalvestuses ja kommunikatsioonis. Vene keeleteadlased avastasid, et geneetiline kood - eriti see pealtnäha kasutu 90% - järgib samu reegleid nagu kõik inimkeeledki.

Selle järelduseni jõudmiseks võrdlesid nad süntaksireegleid (õpetust sellest, kuidas sobituvad sõnad fraaside ja lausete moodustamisel), semantikat (õpetust keeleüksuste tähendustest) ja lihtsaid grammatikareegleid.

Avastati, et meie DNA-s peituvad leeliselised ühendid järgivad oma korrapärast grammatikat ja omavad kindlaid reegleid täpselt nagu meie keeledki. Järelikult ei tekkinud inimkeeled lihtsalt juhuslikult, vaid peegeldusena meis peituvast DNA-st.

Vene bio- ja molekulaarfüüsik Pjotr Garjajev ning tema kolleegid uurisid ka DNA vibratsioonilist käitumist.

Peamine järeldus oli järgmine: „Elusad kromosoomid on talituselt täpselt nagu üksiklainetel põhinevad holograafilised arvutid, mis kasutavad endogeenset DNA laserkiirgust." See tähendab, et kromosoomid suutsid näiteks laserkiirele moduleerida teatud sagedusmustri, mõjutada selle abil DNA sagedust ja seeläbi ka geneetilist informatsiooni ennast.

Kuna DNA-leeliste paaride ja keele (nagu ennist selgitatud) põhistruktuur on sama, ei ole DNA dekodeerimine vajalik.

Selleks võib kasutada lihtsalt inimkeeles leiduvaid sõnu ja lauseid. Ka see tõestati eksperimentide käigus. Elav DNA-aine (eluskudedes, mitte katseklaasis) reageerib alati keele abil moduleeritud laserkiirtele ja isegi raadiolainetele, kui kasutatakse õiget sagedust.
See tõestab viimaks teaduslikult, miks jaatamistehnikad, autogeensed meetodid, hüpnoos ja muud sellised nähtused suudavad inimesi ning nende kehi nõnda tugevalt mõjutada. On täiesti tavaline ja loomupärane, et meie DNA inimkeelele reageerib.

Lääne teadlased lõikavad üksikuid geene DNA-jadadest ja sisestavad neid mujale, aga venelased töötavad innukalt seadeldiste kallal, mis suudavad mõjutada rakkude ainevahetust sobivalt moduleeritud raadio- ja valgussageduste abil ning seeläbi ravida neis peituvaid geneetilisi vigu.

Garjajevi uurimisrühm suutis edukalt tõestada, et selle meetodiga on näiteks võimalik parandada röntgenkiirtest kahjustatud kromosoome. Nad suutsid isegi salvestada kindla DNA informatsioonijada ja selle üle kanda teisele, seeläbi teise genoomi rakke ümber järjestades.

Näiteks suutsid nad edukalt muundada konnade embrüod DNA informatsioonijada ülekandmise abil salamandrite embrüoteks. Seeläbi kanti üle kogu informatsioon ilma mingite kõrvalnähtudeta ega ebakõladeta, mis tavaliselt üksikute geenide DNA-st väljalõikamisel ja uude keskkonda viimisel esinevad. See tähendab uskumatut ja maailma muutvat sündmust ja sensatsiooni.

Ja kõik see oli võimalik iganenud geenilõikumise protseduuri asemel ainuüksi vibratsiooni ja keelt kasutades. See eksperiment toob välja lainegeneetika tohutu võimu, millel on ilmselgelt suurem mõju organismide moodustumisele kui leelisjärjestuste biokeemilistel protsessidel.

Esoteerilised ja vaimsed õpetajad on teadnud juba mitu ajastut, et meie keha on võimalik programmeerida keele, sõnade ja mõtete abil. See on nüüd ka teaduslikult tõestatud ja ära selgitatud. Muidugi peab sagedus olema õige. Seepärast ei olegi kõik selles ühtmoodi edukad ega suuda seda alati ühesuguse tugevusega teha. Igaüks peab tegema tööd oma seesmiste protsessidega ja küpsusega, et luua teadlik side DNA-ga. Vene teadlased töötavad meetodi kallal, mis ei sõltu nendest teguritest ning töötab alati, eeldusel, et kasutatakse õiget sagedust.

Mida kõrgemal tasemel on inimese teadvus, seda väiksem on vajadus mingisuguste seadmete järele. Tulemusi on võimalik saavutada ka üksi. Teadus lõpetab viimaks selliste ideede üle naermise ning kinnitab ja selgitab saadud tulemusi. Sellega aga asi ei lõppe. Vene teadlased avastasid ka, et meie DNA võib vaakumis põhjustada üksteist häirivaid jadasid ning seeläbi luua magnetiseeritud ussiauke.

Ussiaugud on mikroskoopilised tuletised nõndanimetatud Einstein-Roseni sildadest, mida võib leida läbipõlenud tähtedest tekkinud mustade aukude läheduses. Need sillad on otsekui tunnelid, mis ühendavad universumi erinevaid alasid, mille kaudu on võimalik edastada informatsiooni väljaspool aegruumi.

DNA tõmbab ligi neid informatsiooniosakesi ja edastab need meie teadvusele. Selline hüperkommunikatsiooni protsess on kõige tõhusam lõdvestunud olekus. Stress, mured ja hüperaktiivne intellekt takistavad edukat hüperkommunikatsiooni või hoopis moonutavad edastatud informatsiooni, muutes selle täiesti kasutuks.

Looduses on hüperkommunikatsiooni edukalt kasutatud juba miljoneid aastaid. Putukate kolooniates esinev elukorraldus tõestab seda ümberlükkamatult. Tänapäeval teavad inimesed seda vaevuhoomatavat nähtust kui intuitsiooni, aga ka meie võime seda täiel määral ära kasutada.

Mõni näide loodusest endast: isegi kui emasipelgas on kolooniast eraldatud, jätkuvad ehitustööd endistviisi innukalt ja plaanikohaselt. Kui emasipelgas aga tapetakse, seiskub koloonias kogu töö. Mitte ükski sipelgas ei tea, mida teha.

Nähtavasti saadab emasipelgas oma alluvatele „ehitusplaane" nende ühisteadvuse kaudu ka väga kaugelt. Ta võib asuda nii kaugel kui tahes, peaasi et ta oleks elus. Inimeste puhul kohtab hüperkommunikatsiooni kõige enam siis, kui keegi saab järsku ligipääsu teabele, mis on väljaspool tema teadmisvaldkonda.

Selline hüperkommunikatsioon väljendub inspiratsiooni või intuitsioonina. Näiteks nägi Itaalia helilooja Giuseppe Tartini kord unes, et tema voodi kõrval istub kurat ja mängib viiulit. Järgmisel hommikul suutis Tartini mängitud viisijupi mälust täpipealt kirja panna, nimetades selle „Kuraditrilleriks".

Üks 42-aastane meessoost haiglaõde nägi mitu aastat järjest unes olukorda, kus ta oli ühendatud mingisuguse infot sisaldava CD-ROM-iga. Talle kanti selle kaudu üle teavet kõikvõimalikest kujuteldavatest valdkondadest, mida ta suutis järgmisel hommikul meenutada. Pärast sellist informatsioonitulva paistis talle, nagu oleks öösel tema pähe kantud terve entsüklopeedia. Enamik uutest faktidest olid väljaspool tema isiklikku teadmisvaldkonda ja sisaldasid tehnilisi detaile, millest tal polnud eelnevalt aimugi.

Hüperkommunikatsiooni puhul on võimalik jälgida nii DNA-s kui ka inimeses endas erilist nähtust. Vene teadlased pommitasid DNA-näidiseid laservalgusega ja ekraanile ilmus tavapärane lainemuster. Kui DNA-näidised eemaldati, ei kadunud muster kuhugi, vaid jäi ekraanile.

Paljud korduseksperimendid näitasid, et selle mustri allikas oli endiselt seesama eemaldatud DNA-näidis, mille energiaväli jäi näiliselt iseeneslikult püsima. Seda mõju kutsutakse nüüd fantoom-DNA efektiks. Oletatakse, et pärast DNA-näidise eemaldamist voogab energia endiselt läbi väljaspool aegruumi asuva ussiaugu.

Hüperkommunikatsiooni puhul on inimestes kõige sagedasemaks kõrvalnähuks seletamatud elektromagnetväljad, mis kõnealuseid inimesi ümbritsevad. CD-mängijad ja muud sarnased elektriseadmed võivad tõrkuda ja lakata töötamast terveteks tundideks. Kui elektromagnetväli aeglaselt hajub, töötavad seadmed taas korralikult.

Paljud ravitsejad ja selgeltnägijad on oma töö tõttu selle nähtusega kursis. Mida parem atmosfäär ja energia, seda tülikam on hetk, kui salvesti töötamast lakkab ning salvestamise lõpetab. Vahetult pärast seda ei taasta pidev sisse-välja lülitamine veel seadme töövõimet, aga juba järgmisel hommikul on kõik taas korras. Võib-olla on paljudele lohutav seda lugeda, sest see ei näita inimese saamatust tehnika vallas, vaid pigem oskuslikkust hüperkommunikatsioonis.

Grazyna Gosar ja Franz Bludorf selgitavad oma raamatus „Vernetzte Intelligenz" neid seoseid täpselt ja selgelt. Autorid toovad välja ka allikaid, mille järgi oli inimkond oma algusaegadel sarnaselt loomadega väga tugevalt ühendatud ühisteadvusega ning tegutses ühtse rühmana.

Meie, inimesed, pidime aga hüperkommunikatsiooni peaaegu täielikult unustama, et edasi areneda ja individuaalsust kogeda. Nüüd, kui meie individuaalne teadvus on küllaltki stabiilne, võime luua uut liiki ühisteadvuse - sellise, mille abil saaksime kõik oma DNA kaudu ligipääsu ühisinformatsioonile, ilma et meid sunnitaks või vähemalgi määral suunataks selle informatsiooniga midagi kindlat ette võtma.

Teame nüüd, et sarnaselt internetiga suudab meie DNA saata oma pärisandmeid võrgustikku, omandada sealt omakorda uusi andmeid ja luua ühendusi teiste võrgustikku kuuluvate liikmetega. Kaugravi, telepaatia ehk „kaugtunnetus" sugulaste käekäigu kohta ja muud sellised nähtused muutuvad seeläbi selgitatavaks.

Mõned loomad teavad näiteks täpselt ette, millal nende omanikud koju jõuavad. Tänu ühisteadvuse ja hüperkommunikatsiooni mõistetele võib seda nähtust uue nurga alt tõlgendada ja paremini selgitada. Igasugust ühisteadvust on võimatu teadlikult kasutada pikema ajavahemiku vältel ilma eristatava individuaalsuseta.

Vastasel juhul pöörduksime tagasi primitiivse karjainstinkti juurde, mida on aga lihtne manipuleerida.
Hüperkommunikatsioon tähendab sel uuel aastatuhandel midagi hoopis uut: uurijate arvates suudaksid täieliku individuaalsuse ja ühisteadvuse omandanud inimesed sarnaselt jumalatega luua, muuta ja kujundada kõike, mis Maa peal leidub.

Inimkond aga liigub ühiselt ja järjekindlalt sellise uut liiki ühisteadvuse poole. Pooled tänapäeva lastest osutuvad esmakordselt kooli minnes probleemseteks. Ühiskond heidab nad kõik ühte patta ja nõuab neilt kohanemist. Tänapäeva laste individuaalsus on aga nii tugev, et nad keelduvad kõikvõimalike vahendite abil ühiskonnaga kohanemast ja oma isikupära loovutamast.

Samal ajal sünnib üha rohkem ja rohkem selgeltnägija võimetega lapsi. Miski neis lastes püüdleb üha enam uut liiki ühisteadvuse poole ega luba ennast alla suruda. Näiteks on üksikul inimesel reeglina raske ilma mõjutada, aga ühisteadvusega on seda võimalik teha (mis pole muidugi mingi uudis teatud hõimudele, kes vihmatantsudega just nimelt seda teevadki).

Ilma mõjutab tugevalt Maa võnkesagedus, nõndanimetatud „Schumanni resonants". Seesama resonants aga tekib ka meie ajudes ja kui suur hulk inimesi sünkroniseerib oma mõtteid või üksikud inimesed (nagu näiteks vaimsed õpetajad) koondavad oma mõtted laserina vaid ühele asjale, pole teaduslikus mõttes üldsegi üllatav, et seeläbi on võimalik ilma mõjutada.

Ühisteadvust uurivad teadlased on formuleerinud teooria „esimese tüübi" tsivilisatsioonide kohta. Uut liiki ühisteadvuse saavutanud inimkonnal poleks ei keskkonnaprobleeme ega energiapuudust. Kui inimesed kasutaksid oma vaimset jõudu ühise tsivilisatsioonina, suudaksid nad loomuliku tagajärjena suunata ka oma koduplaneedi energiaid. See hõlmab kusjuures kõiki loodusõnnetusi.

Teoreetiline „teise tüübi" tsivilisatsioon suudaks suunata isegi terve oma galaktika energiaid. Olen kirjeldanud oma raamatus „Nutze die taeglichen Wunder" üht sellekohast näidet: kui suur hulk inimesi koondab oma tähelepanu või teadvuse millelegi sarnasele nagu näiteks jõulud, jalgpalli maailmameistrivõistlused või leedi Diana matused Inglismaal, hakkavad arvutites suvalisi numbreid väljastavad programmid kuvama hoopis mingit korrapära järgivaid numbreid. Korrastatud ühisteadvus loob korda ka kogu ümbritsevas keskkonnas.

Kui suur hulk inimesi teeb tihedat koostööd, väheneb ka vägivalla tõenäosus. Paistab, et ka sel puhul luuakse teatud humanitaarne inimkonna ühisteadvus. (The Global Consciousness Project)

Rääkides uuesti DNA-st: tegu on ilmselt ka orgaanilise ülijuhiga, mis suudab toimida tavalisel kehatemperatuuril. Tehislikud ülijuhid vajavad toimimiseks äärmiselt madalaid temperatuure, mis jäävad -200 ja -140 kraadi vahele. Nagu hiljuti selgus, on kõik ülijuhid võimelised salvestama valgust ja seeläbi ka informatsiooni. Seegi aitab selgitada, kuidas DNA informatsiooni talletab.

DNA ja ussiaukudega on seotud veel üks nähtus. Üldjuhul on sellised imepisikesed ussiaugud äärmiselt ebastabiilsed ning püsivad lahti ainult sekundi murdosa. Teatud tingimustel suudavad stabiilsed ussiaugud end korrastada ja seejärel moodustada selgelt eristatava vaakumpiirkonna, milles näiteks külgetõmbejõud võib muutuda elektriks.

Vaakumpiirkonnad on kiirgavad ioniseeritud gaasi kerad, mis sisaldavad märkimisväärset energiahulka. Venemaal on alasid, kus selliseid kiirgavaid kerasid esineb väga tihti. Sellele leiule järgnenud segaduses alustasid venelased tohutuid uurimisprogramme, mille tulemusena tehti muuhulgas ka osa ülalmainitud avastustest.

Paljud inimesed teavad vaakumpiirkondi kui taevas säravaid kerasid. Tähelepanelikumad inimesed silmitsevad neid imestavalt ning küsivad endalt, millega on küll tegu. Mina mõtlesin kord: „Terekest, sina seal üleval. Kui sa juhtud olema UFO, lenda taevas ringi kolmnurgakujuliselt." Järsku hakkasidki valguskerad kolmnurkselt liikuma.

Või siis kihutasid nad taevas ringi nagu hokilitrid. Nad kiirendasid nullist meeletute kiirusteni, ise sujuvalt taevas edasi liueldes. Mul polnud teha muud kui jõllitada ja olen sarnaselt paljude teistega pidanud neid UFO-deks. Nähtavasti sõbralikeks UFO-deks, sest nad lendasid kolmnurkselt vaid selleks, et minule heameelt valmistada.

Nüüd on vene teadlased avastanud arvukate vaakumpiirkondadega täidetud alades seda, et mõnikord lendavad need valguskeradena maapinnalt taevasse ja neid kerasid on võimalik mõttejõul juhtida. Nagu on selgunud, kiirgavad vaakumpiirkonnad madalsagedusel samu laineid, mis tekivad ka meie ajus.

Selle lainetevahelise sarnasuse tõttu ongi need kerad võimelised me mõtteid lugema. Joosta õhinal vastu mõnd sellist maapinnal asetsevat kera ei pruugi olla eriti hea mõte, sest need valguskerad sisaldavad tohutul hulgal energiat, mis suudab panna meie geene muteeruma. Tuleb ära mainida, et suudab, mitte ilmtingimata peab.

Paljud vaimsed õpetajad tekitavad sügavas meditatsiooniseisundis või energiaga töötamisel samuti selliseid nähtavaid valguskerasid või -sambaid, mis kutsuvad esile vaid meeldivaid tundeid ega põhjusta üldse halba. Nähtavasti sõltub see samuti mingist seesmisest korrastatusest ning vaakumpiirkonna kvaliteedist ja algupärast.

On paar vaimset õpetajat (näiteks noor inglane Ananda), kelle puhul pole küll esialgu midagi näha, aga kui püüda neid pildistada hetkel, kui nad istuvad ja kõnelevad või mediteerivad hüperkommunikatsioonis, jääb pildile ainult toolil istuv valge pilv. Mõnedes Maaga seotud raviprojektides ilmuvad selliseid valgusnähud samuti piltidele.

Lihtsalt öeldes on need nähtused seotud külgetõmbe- ja vastukülgetõmbejõududega, mis on samuti üksikasjalikult raamatus kirjeldatud, ning üha stabiilsemate ussiaukude ja hüperkommunikatsiooniga, kasutades seeläbi ka energiaid väljaspool meie aegruumi mõistet.

Eelmised põlvkonnad, kellel oli kokkupuuteid selliste hüperkommunikatsiooni kogemuste ja nähtavate vaakumpiirkondadega, olid veendunud, et neile oli end ilmutanud ingel. Pole täiesti kindel, millistele teadvuse vormidele on meil hüperkommunikatsiooni abiga ligipääs.

Teaduslike tõendite puudumine nende tegelikust olemasolust (selliseid kogemusi läbi elanud inimesed ei kannata kõik hallutsinatsioonide all) ei tähenda seda, et asjal pole metafüüsilist tausta. Oleme lihtsalt astunud järjekordse suure sammu oma reaalsuse mõistmise suunas.
Kehtiv teadus on kursis anomaaliatega Maa külgetõmbejõu puhul (mis põhjustavad vaakumpiirkondade teket), aga ainult ühel protsendil Maast. Hiljuti on aga leitud sarnaseid anomaaliaid ka kolmel kuni neljal protsendil Maast.

Üks nendest kohtadest on Rooma linnast lõunas asuv Rocca di Papa (täpne asukoht on kirjeldatud raamatus „Vernetzte Intelligenz" ja mitmes teiseski allikas). Kõikvõimalikud ümmargused esemed pallidest inimesi täis bussideni veerevad seal ülesmäge. Sirge teelõik Rocca di Papas on küllaltki lühike ja umbusklikud loogikaskeptikud pakuvad endiselt nende nähtuste selgituseks optilise illusiooni teooriat (mis on aga asukoha mitme iseloomuliku tunnuse tõttu võimatu).